1) Enese ülehindamine. Mägimatkamisel ja mägironimisel pole midagi ohtlikumat, kui enda võimete ülehindamine. Liiga sageli tuleb mägimatkajaid päästa, sest nende jõud või vastupidavus on otsas – või lihtsalt ei jätku tagasiteekonnaks. Enda ülehindamine on tegelikult üks levinumaid õnnetuste põhjuseid mäel. Seetõttu tuleks matka sihtkoht alati kohandada vastavalt enda võimetele. Kui poolel teel selgub, et võimed veavad alt, siis peab suutma seda tunnistada ja alustama teekonda tagasi.
2) Ettevalmistuse puudumine. Tihti kaasneb liigse enesekindlusega puudulik matka ettevalmistus. Õige marsruudi planeerimine on mägimatkamise ja mägironimise A ja O. Ei piisa ainult raja välja valimisest – oluline on, et rada vastaks võimetele, kogemustele ja kindlasti oleks võimalus orjenteerumisel tugineda abivahentitele. Kui teha tuuri võõras piirkonnas, tuleb eelnevalt tutvuda piirkonna matkakaardiga ja kindlasti peaks see olema ka kaasas seljakotis. Tänapäeval on abiks ja peamiseks kasutusvahendiks GPS seadmed – kuid need pole alati töökindlad. Teine oluline punkt on ilmateade. Kui kõrgel mäetipus ootamatult äikse kätte jääda, on see vägagi ohtlik. Lisaks asjakohasele ettevalmistusele on oluline ka olukorra korrekten hindamine kohapeal. Ning jällegi suutlikus valida jätkamise asemel teekond tagasi.
3) Vale varustus. On loomulik, et varustus kohandatakse vastavalt sellele, millist matka planeeritakse. Näiteks ei tasu päevamatkale – kus on tegemist füüsiliselt raske tippu ronimisega võtta kaasa tohutut matkaseljakotti koos kogu matkavarususega. Samas ei tohiks mitmepäevast matkavarustust samastada lihtsa päevamatka varustusega. Põhireegel on: võtta alati kaasa nii vähe kui võimalik, kuid nii palju kui hädasti vajalik. Kõige suuremat rõhku tuleb panna sobivatele jalatsitele. Selle olulisusest teen juttu eraldi postituses.
